Aikido juured
On väga raske täpselt määratleda aikido juuri kauges minevikus, kuid tõenäoliselt võib selle algeid leida niikaugelt kui üheksandast sajandist p.Kr. Prints Teijun, imperaator Seiwa (850-880 p.Kr.) kuues poeg pani aluse Ju-Jutsu Daito koolkonnale, mis on eelkäijaks tänapäeva aikidole. Läbi tema poja Tsunemoto anti need teadmised edasi Minamoto perekonna liikmetele.
Siiski esimene tõeliselt tähtis dokumenteeritud figuur aikido ajaloos oli Shinra Saburo Yoshimitsu Minamoto, kes elas aastatel 1045 kuni 1127. Ta oli kolmas poeg perekonnas, mis oli juba enne tema sündi kuulus oma sõjaalaste saavutuste poolest. Tema isa oli kindral imperaatori teenistuses, kuid ilmselt tuntuim pereliige oli tema vanem vend Yoshiee, kelle juhtimise all saavutas imperaatori sõjavägi mitmeid tähelepanuväärseid võite, mis on dokumenteeritud teoses nimega “Mutsu saaga”. Kuulsas lahingus aastal 1082, Gosanneni sõja ajal liitusid vennad, et rünnata Kanazawa lossi. Yoshimitsu märkas eespool lendavate metshanede lennuteel muutust ja seeläbi vältis nende sõjavägi otseteed varitsusse jooksmist.
Olgugi, et Yoshimitsu ei saavutanud iialgi oma vanema venna kuulsust, tõestas ta end suurepärase sõdurina. Tal olid märkimisväärsed oskused nii mõõga-, oda- kui ka käsitsivõitluse vallas, samuti ka vibulaskmises. Tolleagses Jaapanis oli kergeratsavägi kõige olulisem väeliik ja seetõttu peeti hobuse seljast vibulaskmist tähtsamaks kui mõõgavõitlust. On märkimisväärne, et kahe ratsa vibulaskmise kunsti, mis on säilinud tänapäevani (Takeda Ryu ning Ogasawara Ryu), loojaks peetakse Minamoto no Yoshimitsut.
Palju olulisem aikido seisukohast on see, et Yoshimitsu uuris ja lahkas sõjaohvreid ning sõjavange, et saada täpselt mõista inimkeha ehitust, liigeste ja luude tugevust, ehitust ja tööpõhimõtteid. Saadud teadmised lisas ta oma käsitsivõitluse tehnikatesse, mida tollal nimetati “Tai Jutsu”ks – keha tehnikateks.
Yoshimitsu teine poeg kolis Jaapani mägisesse piirkonda, väikesesse Kai provintsi, kus ta rajas uue klanni – Takeda klanni. Takedad valitsesid Kaid keisrivõimu nõrgenemise ajal ning sõdade ajajärgul, mis sellele järgnes. Takeda klann oligi üks vähestest tugevatest perekondadest, mis suutis üle elada üleminekuaja shugo (keisri poolt määratud kuberneri) valitsuse ja daimyo (iseseisva feodaalisanda) võimu vahel. Selle segaduste perioodi jooksul Takedad vormisid ja täiustasid Yoshimitsu pärandit, mida oli järjekindlalt põlvest põlve edasi antud. Säilinud on üks Takeda perekonna teenri poolt kirjutatud käsikiri aastast 1580, kus kirjeldatakse tehnikaid, mis on äratuntavad ka igale tänapäeva aikido harrastajale.
Kuueteistkümnenda sajandi teisel poolel põrkusid Takedade huvid Nobunaga Oda ja Ieyasu Tokugawa, tulevase Tokugawa esimese šoguni kasvavate ambitsioonidega. 1572. aastal saavutas Shingen Takeda, tollane Takedade perekonna juht, lõpliku võidu tulevase šoguni väe üle, kuid suri haavadesse, mis ta sai järgnenud rännakul Kyotosse. Shingake surm oli Takedade perekonnale kibe kaotus. Järgneva aastakümne jooksul hävitati Kai provintsi Takedad peaaegu täielikult (need sündmused on taustaks ka Akira Kurosawa filmile “Kagemusha” ja hiljem valminud miniseriaalile “Šogun”).
Õnneks ei läinud aastasadadega viimistletud oskused sõjakunsti vallas kaduma. Varsti pärast Shingake Takeda surma viis üks teine Takeda perekonna liige, Kunitsugu Takeda, aastal 1574, Shingake viimse tahte ja ametliku testamendi põhja suunas – Takedade liitlase Aizu isanda maadele ja valdusesse. Tollane Aizu valitseja Moriuji Ashina kinkis Kunitsugule mõisa ning suure tüki maad, veendes teda, kui mõõgavõitluse õpetajat ja meistrit, jääma Aizusse. Takedade perekonna tehnikaid anti endiselt edasi põlvest põlve ja need said tuntuks kui Aizu han otome waza.