Kuidas on Aikido treening korraldatud
Aikido harjutamine algab dojo’sse sisenemise hetkest! Õpilased peaksid püüdma jälgida korraliku etiketti kogu aeg. On kombeks nii sisenemisel kui väljumisel dojo’st kummardada, samuti matile tulemisel ja lahkumisel. Umbes 3-5 minutit enne ametlikku treeningu algust peaksid õpilased rivistuma ja istuma vaikselt seiza’s (põlvili). (Kui te ei sa istuda seiza’s, võite selle asemel istuda rätsepistmes kui treener on selleks luba andnud).
Ainus võimalus aikido’s edasi jõuda on läbi regulaarse ja järjepideva treeningu. Kohalkäimine pole kohustuslik, kuid tuleb pidada meeles, et aikido’s edenemiseks peaks harjutama vähemalt kaks korda nädalas. Lisaks sellele, algab ju enesedistsipliini harimine eelkõige regulaarsetest treeningutest.
Sinu treening on Su enda kohustus. Keegi ei võta Sind käekõrvalt kinni ja ei juhata teadmisteni aikido’s. Veel enam, see pole ei treeneri ega vanema õpilase kohustus seista selle eest, et Sa midagi õpiksid. Osa aikido treeningust on õppida jälgima. Enne abi palumist peaks proovima tehnikast ise aru saada teisi jälgides.
Aikido treening kaasab endas enamat kui lihtsalt tehnikad. Treening aikido’s sisaldab füüsilisi ja psühholoogilisi mõtte ja käitumise korduvuste jälgimist ja mugandamist. Eriti peaks pöörama tähelepanu sellele, kuidas Sa reageerid erinevatele olukordadele. Seega on osa aikido treeningust eneseteadvustuse kultiveerimine.
Järgnev lõik on väga tähtis: Aikido treening on ühistöö, mitte aga võistlus. Tehnikaid õpitakse läbi treenimise partneriga, mitte vastasega. Alati peab olema ettevaatlik ja harjutama pidades silmas tehnikate mõõdukat kiirust ning jõudu vastavalt oma partneri võimetele. Meie treeningpartner laenab meile oma keha, et meie saaksime harjutada - on ju loomulik kanda hoolt selle eest, mida meile on laenatud.
Aikido treening võib mõnikord olla väga masendav. Selle masendusega hakkama saamise õppimine on samuti üks osa aikido treeningust. Harjutajad peaksid endid selleks jälgima, et kindlaks määrata masenduse juuri ning rahulolematust oma arenguga. Mõnikord on põhjuseks kalduvus võrrelda ennast liiga lähedaselt teiste treeningkaaslastega. Pane tähele, et see on juba iseenesest omalaadi võistlus. See on hea, kui imetletakse teiste talente ja püütakse neid jäljendada, kuid peaks kandma hoolt ka selle eest, et teistega võrdlemisel ei tekkiks meelepaha või ülemäärast enesekriitikat.
Kui mingil hetkel treeningu jooksul muutub väsimus jätkamiseks liiga koormavaks, või mõni vigastus ei luba mõnda aikido liigutust või tehnikat sooritada, siis on lubatud ajutiselt ennast n. ö. välja kummardada seniks, kuni tunnete, et suudate jätkata. Kui te peate matilt lahkuma, siis küsige treenerilt luba.
Kuidas on lood astmete ja edendamistega aikido’s ja miks puuduvad värvilised vööd?
Vastavalt Rahvusvahelise Aikido Föderatsiooni (RAF) poolt kehtestatud standarditele on enne musta vööd kuus astet. Neid astmeid kutsutakse ‘kyu’.
Eksamiteks (testideks) kõlvulisus sõltub eelkõige (kuigi mitte ainult) treeningtundide kogumisest. Teised seonduvad tegurid võivad olla treenija austav suhtumine teistesse, treeningute regulaarsus ja mõnedes organisatsioonides annetused dojo ülalpidamiseks ja aikido levitamine. Eksamite ja testide nõuded varieeruvad tugevalt stiilist stiili ja organisatsioonist organisatsiooni. Samuti muutuvad nad koos ajaga.
Mõned testimise nõuded alljärgnevate organisatsioonide kohta võib leida lisas 1.:
Aikikai Hombu dojo, 1965
Tomiki, Euroopa, 1995
Tomiki, USA, 1995
Yoshinkan, 1995
Traditsiooniliselt valgeid vöid kannavad kõik mudansha (kyu-tasemega s. t. alla musta vöö) aikidoka’d ja musti yudansha (dan-tasemega). Kui mõned dojo’d peavad ustavalt kinni sellest reeglist, siis teised koolkonnad on omaks võtnud süsteemi, mis sisaldab eri värvi võid mudansha’dele, kus iga värv tähendab ühte või kahte kyu astet.
Mis on hakama ja kes seda kannab?
Hakama on seeliku moodi püksid, mida osad aikidoka’d kannavad. See on traditsionaalne osa samurai riietusest. Standardne gi, mida kantakse aikido’s ja samuti ka teistes võitluskunstides (nagu Judo ja Karate) oli algselt alusriietus. Nende kandmine on osa aikido traditsioonist (mõnedes koolkondades).
Paljudes koolides kannavad vaid mustad vööd hakama’t, teistes aga igaüks. Mõnedes koolides saavad naised hakata hakama’t varem kandma kui mehed (Üldiselt tuleneb see naiste tagasihodlikkusest ja kombekusest - pidage meeles, et gi oli algselt ju aluspesu).
Tähelepanu: Täpsema seletuse saamiseks vaata eraldi alajaotust hakama.
Mis siis kui ma ei jõua heita oma partnerit?
See on tavaline küsimus aikido’s ning sellele on mitu vastust. Esmalt tuleks küsida treenerilt. Kõige tõenäolisemalt tehakse midagi valesti.
Teiseks, aikido tehnikad neid nagu me harjutame dojo’s, on idealiseeritud. Ükski aikido tehnika ei tööta kogu aeg perfektselt. See-eest on aikido tehnikad mõeldud olema tundlikud iga rünnaku omapärale. Kuna tihti on liiga raske katta kõikvõimalikke olukorrast tingituid tehnikavariatsioone, kasutame me üldisi rünnaku mooduseid ja õpime neile reageerima. Enam edasijõudnumal treeningu tasemel võib proovida tutvuda üldisemate strateegiate kasutamisega spetsiifilisemates olukordades.
Kolmandaks: aikido tehnikad võtavad tihti palju aega, enne kui osata neid õigesti sooritada. Palu oma partneril avaldada vähem vastupanu kuni Sa oled õppinud veidi paremini tehnikad sooritama.
Neljandaks: mitmeid aikido tehnikaid ei saa sooritada ilma sellega kaasneva atemi sooritamiseta (löök ründaja pihta selleks, et kaasa aidata sellele järgnevale tehnikale). Turvalisuse pärast on atemi tihti harjutamise ajal ära jäätud. Veelkord - palu oma partneri kaasabi.
Kui tihti peaks ma harjutama?
Nii tihti või nii harva kui soovid. Kuigi vähemalt kaks trenni nädalas on soovitatav.
Kuidas harjutada üksinda?
Loomulikult on aikido’t parem õppida koos partneriga. Sellegipoolest on mitu moodust harjutada aikido’t ka üksinda. Esiteks võib harjutada ilma partnerita tehnikaid (kata) koos jo või boken’iga.
Teiseks võib teha n. ö. ‘varju’ tehnikaid, lihtsalt sooritades aikido liigutusi koos kujuteldava partneriga. Isegi ainult oma mõttes sooritatud harjutused võivad olla väga efektiivseks üksinda treenimise mooduseks.
Miks ma pean harjutama relvadega?
Mõnedes dojo’des on osad trennid peaaegu täielikult pühendatud treeningule Jo (kepp), Tanto (nuga) ja Boken’iga (mõõk). Need on kolm põhilist relva mida kasutatakse aikido’s. Aikido esmane eemärk ei ole siiski relvade kasutamise õppimine. Kui õpilased soovivad võtta osa relva treeningutest, on neil soovitav nädala jooksul käia samaaegselt vähemalt kahes mitterelva trennis.
On mitu põhjust relvadega treenimisel aikido’s. Esiteks on mitmed aikido liikumised tuletatud erinevatest klassikalistest relvakunstidest. Niisiis on relva liikumiste õppimine ajalooline otstarbekohasus.
Teiseks aitab relvadega treenimine arendada korraliku Ma-ai, (e. distantsi tunnetust).
Kolmandaks kaasavad mitmed edasijõudnud aikido tehnikad endas kaitset relvade vastu. Selleks, et olla kindel tehnikate ohutus sooritamises, on väga tähtis teada, kuidas õigesti relvadega rünnata ja seega kuidas selle vastu ennast kaitsta.
Neljandaks on tihti tähtsaid aikido liikumiste ja tehnikate põhimõtteid, mida saab palju paremini demonstreerida relvadega kui ilma.
Viiendaks on relva kata harjutamine võimalus kergendada oma arusaamist aikido liikumistest.
Kuuendaks võib relvadega treening lisada harjutustesse pingelisuse elementi, eriti harjutades kaitset relva rünnaku vastu.
Seitsmendaks annab relvadega harjutamine aikidoka’le võimaluse arendada omamoodi tundlikkust ja reageerimist teiste liikumiste ja tegutsemiste suhtes, mis tavaliselt on väga struktureeritud. Lisaks sellele on relva treeningul olles tihti lihtsam loobuda võistlevast mõtteviisist, võimaldades lihtsamini keskenduda üldisele arengule.
Lõpuks on relvadega treenimine väga hea moodus õppida põhireegleid, mis käivad nii rünnaku kui ka kaitse kohta. Kõik aikido tehnikad algavad kaitsjast, kes liigub rünnaku liinilt ära ja seejärel loob uue liini (sageli mitte sirgjoonelise) aikido tehnika sooritamiseks.
Millal võiks (või peaks) algaja alustama relvadega treenimist?
Õpilane ‘võib’ alustada kohe esimesel päeval. Õpilane ‘peaks’ aga siis, kui treener seda ütleb. Mõnede treenerite puhul on alguspäevaks esimene päev, teiste puhul aga võib olla ka hiljem.
Mõtte treenimine Aikido’s
Rajaja (Morihei Ueshiba) kavandas aikido palju enamaks kui lihtsalt enesekaitsetehnikateks. Tema kavatsus oli sulatada oma võitluskunst eetiliste, sotsiaalsete ja järjestatud ideaalide kogumikku. Ueshiba lootis, et aikido treeningu kaudu inimesed täiustavad ennast nii hingeliselt kui ka füüsiliselt. Muidugi pole koheselt nähtav kuidas aikido treeningud saaksid põhjustada muudatusi hingelises (e. psühho-füüsilises) muundumises (ing. transformation). Veelgi enam, mitmed teised kunstid väidavad endeid olema just selleks õigeks, mis nende järgijaid viib valgustatusele või psühho-füüsilisele muundumisele. Sel juhul võib õigustatult imestada, et kas või kuidas aikido erineb teistest kunstidest muundumise mõju silmas pidades.
Peaks saama selgeks, et kui on olemas üldse mingisugust muundavat jõudu aikido’s, siis ei peaks see olema ainult füüsiliste tehnikate sooritamises. Samas kui aikido peaks olema vahend enese-parandamiseks ja psühho-füüsiliseks muundumiseks koos joontega, mida nägi ette rajaja oma kujutluses, peab aikidoka kohandama ka teatud suhtumisi aikido trenni suhtes.
Tavaliselt need kunstid, mis väidavad võimaldavat oma järgijatele muundumise võimalust, juurduvad filosoofilistesse ja religioossetesse traditsioonidesse nagu budism ja taoism (Shinto mõjutused Jaapani kunstidele on võrdeliselt vähesed). Jaapanis oli zen budism tugevaim mõjutaja muundavate võitluskunstide arengule. Ehkki Morihei Ueshiba oli enam või vähem mõjutatud taoismist ja zen’ist kui ‘uuest-religioonist’ Omotokyo, võib kahtlemata ühendada aikido’sse Taoismi ja Zen’i filosoofilisi ja usulise toimingu aspekte. Veelgi enam, Omotokyo on tugevalt juurdunud keerukasse neo-shinto müstiliste mõistete ja uskumuste struktuuri. Oleks üpris uskumatu oletada, et selle struktuuri mugandamine oleks vajalik psühho-füüsiliseks muundumiseks aikido kaudu.
Mis puutub zen’i ja taoistlike usuliste toimingute ning filosoofiate ühendamisse aikido’s, on psühho-füüsiline muundumine läbi aikido treenimise veidi erinev psühho-füüsilisest muundumisest läbi selliste kunstide harrastamise nagu karate, kyudo ja tee tseremoonia. Kõik need kunstid omavad ühist joont, mis pürgivad ühele ja samale eesmärgile: sisendada vähehaaval oma õpilastesse tunnetuslikku meelerahu, tegevuse ja selle vastuse spontaansust ning austust asjade iseloomu vastu just sellistena nagu nad on (shinnyo). Peamisteks vahenditeks selliste iseloomujoonte loomisel õpilastes on tähelepanu koondamine, baasliigutuste ja asendite kordamine ning n. ö. ‘tühja pea’ säilitamine harjutamisel.
Kuna aikido treening on alati seltskondlik, annab see meile veel ühe võimaluse teostada isiklikku muundumist aikido läbi. Seltskondlik treening aitab loobuda võistlevast mõtlemisviisist, mis oma korda tugevdab mina-teised suhte tajumise lahknemist. Seltskondlik treening sunnib ka vähehaaval arvestama turvalisuse ja partneri heaoluga. Selline hoolikas suhtumine kaaslastesse laieneb ka teistele olukordadele peale aikido harjutuste. Teiste sõnadega peaks koostöö aikido harjutamisel otseselt tõlgenduma eetilisse käitumisse meie igapäevases elus.